Kas ma polegi midagi tunnustamist väärt teinud?

Eile oli selline mõnus tänupäev.

Hommik algas ühe töövestlusega ja nii vägev, kuidas said kõik õiged kastid linnukesed selle inimese puhul. Neiu oli väga elevil, et ta võetaksegi tööle! Tekitas elevuseka minu hinge!

Otsus, et üks teine tiimi liige saab ikkagi teha valiku oma südame järgi ja loksus paika üks meeskond (Spark Makerlabi noortekeskuse oma). Tekitas sooja tunde sees!

Käisin veel kohtumas oma raamatupidamise kliendiga, kes iga kord ütleb kui oluline olen mina oma oskuste ja teadmistega talle. Tekitas tunde, et olen oluline ja vajalik!

Helistasin ühele noorele projektijuhile ja pakkusin võimalust osaleda 200 eurosel projektikonkursil oma heategevus projektiga “Imelised jõulud!”. Neiu oli väga liigutatud. Tekitas tunde, et tegin midagi head!

Suhtlesin noortega ja andsin tagasisidet nende šabloonile ja aitan neil soodsamalt saada värvid seinamaalingu tegemiseks Hiinalinna. Tekitas tunde, et saan olla kasulik ja olen loonud võimaluse noortele teha midagi väga erilist!

Suhtlesin enda jaoks erilise inimesega, kelle eksprompt telefoni teel tehtud coachi sessioon muutis oluliselt minu elu. Selle telefonikõne tulemusena võtsin lõpuks vastu kindla otsuse, mida lähiajal teiega ka jagan. Tema kaunid sõnad minule ja minu tänusõnad talle. Tekitas tunde, et olen uhke enda üle!

Tegin ära ühe tagasiside, mida olin kuu aega edasi lükanud oma holistilisele terapeudile ja sain palju asju kriipsutada maha oma to do listist. Tekitas tunde, et suudan palju!

Oli selline positiivseid emotsioone täis päev ja tegelikult sain ju palju tunnustust ja peaksin ennast ka tunnustama!

Öeldakse, et tunnusta ennast ise ja ole tänulik, sest ainult siis ei saa välised tegurid/inimesed/emotsioonid võtta ära sinu sisemist rahu ja tasakaalu.

Kõik sõltub sinust, mitte teistest!

Siiski iga aasta lõpus tunnen väikest kadedust kasvamas ja tahet pingutada rohkem välise tunnustuse pärast. Nimelt iga aasta lõpus jagatakse minu arvates praktiliselt igas eluvaldkonnas tunnustusi tubli töö eest, nomineeritakse ja selgitatakse välja laureaadid ja aasta parimad jne.

See tekitab alati minus tunde, et tahaks kaaa. Aga mida ma tahan reaalselt?

Tahaks, et oleksin märgatud, tunnustatud, edukaks nimetatud!

Aga kas tõesti on õige teha asju ainult selleks, et olla väliselt märgatud?

Äkki peaks ikka tegema asju oma hingest ja südamest ning siis tuleb ka väline tunnustus?

Samas kui väline tunnustus ei saabu, kas siis see tähendab, et ma polegi andnud endast kõike ja kas ma siis polegi teinud midagi tunnustamist väärt?

Ei tähenda ju-ütleb mõistus ja kinnitab, et Triin sa ju tead ka tunnustamiste köögipoolt ja infot, mida hindamiskomisjon hindab on väga vähe!

Kuid ikkagi on iga aasta lõpus mõrumaik mul suus. Kas tõesti see aasta ma polegi teinud miskit tunnustamist väärt?

Siis ongi hea meenutada selliseid päevi nagu oli eile. Ma sain tunnustust inimeste käest, kes reaalselt teavad, mida ma teen. See tunnustus on kindlasti üks siiramaid.

See on see väline tunnustus, mida peaks märkama oma elus igapäevaselt!

Ma usun, et igaühe elus on IGA päev inimesi, kes sind siiralt tunnustavad ja väärtustavad. Oluline on ainult märgata seda, mitte otsides midagi muud sellest mööda vaadata!

Advertisements

Vastutus elu eest!

Täna öösel (see, mis veel tulemas) aasta tagasi kinnitasin oma mehele üle fakti-ma ikka ei saa aru, miks naised seda teevad?!?

Sa teed teadlikult valiku, muutes oma elu jäädavalt keeruliseks!

Kõigepealt toob see valik kaasa füüsilist valu, pisaraid, ebamugavust, unetuid öid, kõhklusi jne.

Mis kõige tähtsam-sa vastutad elu lõpuni ühe elu eest!

See ongi emaks olemise valu, mis siiski sisaldab loob ka võlu.

Vähe on emasid siin ilmas, kes ütleksid, et see kõik negatiivne ja raske pole ennast ära tasunud.

Lapsed ju toovad sinu ellu uut hingamist ja elu!

Kas me teemegi selle teadliku valiku rasestuda, olla rase, sünnitada ja asetades esimesed 3-aastat laps esimesele kohale, kindlas teadmises ja usus, et kunagi tasutakse kogu see vaev küllaga?

Me oleme valmis riskima kõigega oma elus, kuna teame sisimas, et emaks olemine on imeline tunne ja annab elule sügavama tähenduse, onju?

Miks me pole aga tihti valmis tegema sarnast valikut enda unistuste suhtes?

Miks me lubame enda sees idaneda suurel unistusel, kuid kui tulevad esimesed sünnituse valud tahame juba loobuda?

Nii mõnigi kord usume, et minu hingeline unistus polegi väärt siia ilma sündima? Ta on liiga väeti ja ei saa hakkama siin reaalses maailmas?

Ma polegi valmis vastutama oma unistuse ellu aitamise eest! Miks?

See on ju minu jaoks elumuutev kogemus…oma unistuse eest hoolitsemine ja tema kasvatamine.

Ära mõtle, et sa ei tee vigu teda kasvatades! Ikka teed ja kunagi ei tea, milliseks see unistus kasvab.

Reaalsus on see, et see unistus on just sinu valinud enda “emaks” ja sinu roll on talle elu andmine.

Luba oma unistusel hingata värsket õhku.

Luba tal avastada rahulikult maailma.

Luba tal õppida iseseisvust!

Luba oma unistusel sind kasvatada ja õpetada!

Elu on irooniline ämmaemand, kes ei luba sul alla anda enne kui oled siia maailma loonud midagi alguses väga õrna, kuid samas ka ainulaadset ja imelist!

Mind igatahes huvitab väga mitu “last” on minul vaja ära sünnitada 🙂

 

Jamast jäi alles ainult õige meloodia!

Täna olin juba hommikul tujutu!

Mõnus pühapäevahommik, aastane kratik magas tunnikese kauem kui muidu, 5-aastane säras ka hommikul ebatavaliselt ringi.

Ees oli ootamas mõnus, täiesti kohustuste vaba päev perega. Võimalus rahulikult koos koristada. Ma naudin tegelikult koristamist, õigemini süsteemide loomist läbi koristamise 🙂

Aga ikkagi, olen täna kuidagi tujutu ja pahur, olid minu sõnad Tarmole.

Lootsin, et mõnus raamatu lugemine lapse uneajal toob naeratuse näole, aga ei mõjunud.

Õhtul läksin aga sauna ja pesin kõik selle “sita” (no vabandust, kuid see sõna väljendab kõige paremini konteksti) maha!

Vesi oli veidi jahedapoolsem, kuid siiski mõnus. Ma sulgesin silmad ja lubasin veel lihtsalt voolata.

Oled sa kuulanud heli, mis tekib vee voolamisest?

See heli sinu kõrvades on nagu raadio, mis sahiseb alguses ja otsib õiget sagedust.

Kui sulged silmad ja lubad sellel sahinal laiutada oma mõtetes ning kehas,

mis siis juhtub?

Keha leiab õige sageduse ja see veevolin kõrvades muutub meloodilisemaks, rahulikumaks ja ei sarnane enam mürale.

Vesi viib sinu kehast, sinu peast, sinu hingest ära kõik ebavajaliku.

Voolav vesi jätab alles ainult need osad, mis koos helisedes tekitavad just selle õige meloodia, mida on sinule sellel ajahetkel vaja!

Olin pahur, kuna jonnisin eile ja ei lubanud ebatarvilikul eemalduda endast. Tahtsin nii väga lihtsalt ennast marineerida oma “sita” sees.

Läksin õhtul voodisse oma päeva ebatervete mõtetega ning lubasin kogu sellel jamal enda naha alla pesa teha öösel.

Hommikuks oli jamal pesa punutud ja uus päev saigi tujutult alata!

Järgmisel päeval on ju veelgi raskem nendest ebavajalikest osadest lahti saada, onju?

Mõtle kui need ebaterved mõtted marineerivad omas mahlas seal päevi, nädalaid, kuid või lausa aastaid?

Tulemuseks ebakindlus kuubis 🙂

Kahtlused, kõhklused, süüdistused, kriitika, süütunne jne.

Loodan, et mul jätkub tarkust edaspidi rohkem ennast puhastada ebavajalikust.

Polegi ju muud vaja-mine dushi alla ja sule silmad ja vesi teeb töö sinu eest ära!

Nüüd on rahu ja tasakaal hinges….

 

Mindfulness kunstis

Juba tegelikult nädal tagasi käisin armsas kollektiivis minikoolitusel.

See keskkond on uskumatu loov ja inimesed on kõik erinevad, kuid samas nii sarnased selles meeskonnas.

Teemaks oli mindfulness.

Teadvelolek (mindfulness) on kunst olla käesolevas hetkes koos lahke ja uudishimuliku tähelepanuga. Olles teadvel, pöörad Sa tähelepanu konkreetsel viisil (Jon Kabat – Zinn): tahtlikult, praeguses hetkes ja hinnangutevabalt.

Näiteks:

…kui sõidad praegu autoga, siis sõidadki ainult autoga, mitte ei ralli oma mõtetega peas;

…kui tunned väsimust ja ärritust, siis lubad tunnistada neid tundeid enda jaoks ja see ongi kõik;

…kui sul on hunnik asju vaja teha ja tunned, et asjad kasvavad ülepea, siis hingad rahulikult, oled teadlik olukorrast ja hakkad rahulikult hetkes tegutsema ÜHE asjaga, teised tegemata asjad võivadki minna paberile kirja.

See on minu jaoks teadvelolek. Ma olen oma elus 110% igas hetkes kohal ilma mürata oma peas ja samas kui on mõtteid/emotsioone, siis teadvustan neid. Ütlen neile aitäh ja lasen neil minna ilma hinnanguta.

See pole üldse kerge! Tuleb väljast mingi emotsioon, sina tahad reageerida sellele. Tahad pidevalt veeta aega minevikus või tulevikus, sest seal tunduvad mõtted põnevamad.

Aga samas ma näen, kuid teadvelolek annab sisemise rahu ja hoiab paigas prioriteedid.

See annab mulle vihmavarju kui ümbritsev maailm möllab. Ma ei pea üleni märjaks saama teiste inimeste emotsioonide vihmas. Mul on võimalik olla vihmavarju all vaatlejana ja märgata igat veepiiska eraldi selles emotsioonide vihmas ja vaadelda, kuidas ning kuhu tekib lomp.

Mida ma aga koolitusel sain?

Sain meeldetuletuse kui rahustav on joonistamine.

Sain aru, et iga inimene oskab joonistada, kaasa arvatud mina.

Mõistsin kui võimas vahend on joonistamine enda väljendamisel.

Siin ka minu pildid-esimesel minu nimi joonistusena (olen tervik loodusega) ja teisel tänulikkuse ülesanne.

23949398_1713070238727676_1017623215_o

24085155_1713069855394381_1724493391_o

Otsige aga nädalavahetusel pliiatsid välja ja asuge joonistama 🙂

Kas raha on sinu sõber?

Raha, edu ja selle negatiivne alatoon on mind pikalt häirinud.

Enamasti inimesed eeldavad, et edukad ja rikkad inimesed on ülbed ning pealiskaudsed.

Võiks lausa teha sotsiaalset eksperimenti üteldes inimestele-ma olen finantsiliselt rikas ja ma olen uhke selle üle!

Mis on sinu esimesed mõtted kui inimene ütleb sulle midagi sellist?

Palju omasem on öelda, et ahh raha pole kunagi piisavalt ja kogu raha kulub ära, pidevalt rabelen tööd teha, ikka nii raske on.

On nii?

Tegelikult ma usun, et palju inimesed polegi reaalselt teadlikud kui rikkad ja edukad nad on.

Loomulikult on ka Eestis palju vaesuse piiril elavaid inimesi, peresid ja seda ma ei eitagi.

AGA me võiks ju olla uhked selle üle, et oleme rikkad, mitte tunda süüd?

Isegi mina praegu tunnen seda kirjutades süütunnet ja mõtlen, appi, mida nad nüüd arvavad, et mul on kuskil miljonid istumas?

Tegelikult tahan ma öelda, et asi on suhtumises rahasse, edusse.

Kui raha oleks sinu sõber ja sa ütleksid, et appi, kus ma pingutan tema nimel ja ikka teda pole piisavalt minu jaoks. Ma annan endast kõik aga ikkagi pole sõber raha piisavalt minu jaoks olemas.

See sõprussuhe kõlab minu jaoks vägagi ahistavalt, meeleheitlikult ja pingutatult.

Kui mina rahana oleksin suhtes sellise inimesega, ma kohe laseks jalga ja prooviks põgeneda!

Kui aga sa ütleksid oma sõber rahale järgmist:

…ma olen nii uhke, et sa oled minu elus just sellisena nagu oled;

…sind on alati piisavalt minu jaoks;

…loomulikult ma tahaksin sinuga rohkem olla, kuid naudin ka seda, mida sa praegu pakud;

…ma ei ohverda oma elu sinu nimel, sest tean, et sinagi teed oma valikud iseseisvalt;

…ma austan sind armas sõber Raha!

Miks mitte öelda uhkusega, et raha on sinu sõber ja see ei tee ju sind inimesena kuidagi kehvemaks?

Või teeb siis teisi kadedaks?

No aga igaüks võib saavutada samasuguse sõbrasuhte rahaga.

Ma olen täiesti veendunud selles!

Minu jaoks rikkus, edu pole miljonid arve peal,

vaid

mõtlemine, et sõpra Raha on minu elus täpselt nii palju kui seda on mulle vaja just praegu!

Kui mul oleks liiga palju, siis see oleks ju ressursi raiskamine 🙂

 

 

Milline on normaalne laps?

No niii…proovime….laste teemat…jaa….veidi uhhuulikku maailmavaadet minu poolt…..huvitav, kas tekitab diskussiooni 🙂

Kui laps sünnib lõigatakse läbi see silmale nähtav nabanöör, enamasti isa poolt. Samas see õrn, kuldne niidike ema ja lapse vahel jääb igavesti alles, vähemalt selles elus.

Selle niidikese kaudu on sul võimalus oma last alati mõjutada ja temal sind mõjutada.

Olen siin paar päeva mõelnud, et kas ikka olen piisavalt hea ema, kas olen eelkõige hetkel Trevori kasvatamisega kõik õigesti teinud, kas ja mida saaks veel teha?

Lapsevanema rolli vastutust tajud just sellisena nagu näed enda psüühilisi nõrkuseid ning nende seoseid enda lapsepõlvega.

Mingi suvaline lause ja imelikul hetkel lapsepõlves võib jääda kummitama sind terve sinu elu. Need väikesed, tihti kontekstivälised laused vormivad sind oluliselt.

Mis on need laused/teemad, millega Trevor peab tegema tööd täiskasvanuna?

Kas ma olen ta juba nässu keeranud?

Tahad ju lapsele pakkuda maksimaalselt võimalusi? Äkki hellitad ta ära nii või koormad üle erinevate tegevustega?

Pakuks siis võimalikult vähe tegevust, siis õpib iseseisvust äkki? Äkki siis hoopis tunneb, et temast ei hoolita?

Ta ei oska veel hüpata ühel jalal ja lasteaia pidudel väga laulmisega esinemisi talle ei anta ja ta toriseb.

Äkki peaks siis kodus rohkem sellele tähelepanu pöörama?

Samas painduvus on super, käeline tegevus ta lemmik ja ta ongi selline tundlik laps.

Miks ta ütleb tihti, et ta vihkab seda ja vihkab toda? Äkki meie kodus oleme samasugused torisejad ja eluvihkajad?

Samas tunnen uhkust tema oskuse üle väljendada oma emotsioone ja väga tihti kasutada sõna armastamine. Tema siiraid tundeid oma sõprade vastu ja džentelmenlikku olemust lillede kinkimisega. Tema uskumatut sõnakuulelikkust ja elutarkust.

Ma näen kõrvalt kui rasket tööd teeb ta enda kõnega ja kuidas ta proovib jääda enesekindlaks oma erinevusest hoolimata.

Äkki kui olla nõudlikum temaga ja pingutada veelgi rohkem, oleksid tulemused veelgi paremad?

Äkki peaks kodus rohkem temaga mängima ja tegema kõneharjutusi, laulma, õpetama ühel jalal hüppamist, õpetama kontrollima oma emotsioone jne?

Kuhu need kõik tegevused mahuks tema päevakavva? Laps peab saama ka puhata ja vegeteerida.

Äkki kõik ongi nii nagu peab? 

Äkki kõik see muudabki tema just täiuslikuks inimeseks?

Äkki just seda kõike vajabki ta, et kasvada selliseks täiskasvanud Trevoriks nagu tal on ettenähtud kasvada?

Äkki kõik need oskused/omadused vormuvad tulevikus tema tugevusteks ja “kiiksudeks”, mis muudabki ta nii eriliseks siin maailmas?

Iga laps valib oma ema, isa ja ajahetke ja pere ja riigi, kuhu ta sünnib!

See on Trevori hinge soov tulla siia meie ellu just sellise isiksusena nagu ta on. Ainult meie juures saabki ta täita oma ülesannet! Meie olemegi ainuõiged tema jaoks. Tema õpetab meid ja kasvatab mind emana.

Äkki ikkagi olen hea ema?

Ma ei peagi küsima, mida mina saan õpetada oma lastele.

Ma pean küsima endalt hoopis, mida minu lapsed õpetavad minule!

 

 

Keha on väike reetur.

Olen väga pikalt olnud veendumusel, et iga haigus tuleneb minu mõtlemisest.

Sellest tulenevalt on ka võimalik ennetada või tõmmata tagasi haigust kui saad aru põhjustest.

Loomulikult seda kui tahad nagu reaalselt ka!

Minu jaoks oligi silmiavav raamat-kaaslane legendaarse Louise Hay kirjutatud “Tervenda end ise” (https://www.apollo.ee/tervenda-end-ise.html).

6-7 aastat tagasi olid minu põhihädad nohu, köha, südame arütmia ja põiepõletik koos muude haigustega seal piirkonnas :).

Sünnitus tegi minu keha jaoks restardi!

Mõtlesin, et ohhh, keha suutis ise ennast tervendada, kuid alles siis sain aru, et minu mõtlemine oli muutunud!

Kui ma kasvasin emaks:

……siis ma ei tundnud ebakindlust/hirmu tuleviku pärast->põiepõletiku algataja,

…..siis ma ei tundnud kahtlusi endas kui naises või emaduses->naistehaiguste juurikas,

….siis ma hakkasin rohkem elama oma südamega-> südame probleemide tekitaja,

….siis ma ei vajanud enam paaniliselt inimeste tähelepanu, sest mul oli laps, kelle jaoks ma olen kogu maailm->köha pakkus muidu seda tähelepanu;

NOHU jäi 🙂 ehk siis suutlikkus olla tundlik ümbritsevate inimeste emotsioonide suhtes ning hoida enda sees oma tundeid ja solvumisi.

KEHAKAAL jäi, kuna vajasin veelgi rohkem seda kaitsekihti enda ja oma maailma vahel.

Olles teadlik oma kehast, siis näen, kuidas need samad haigused turnivad minu kehasse praegu tagasi.

Esimene faas on eitamine-mul on ju kõik hästi, pole põhjust nuriseda, saan hakkama, kõik on võimalik veel positiivselt lahendada, peab ainult uskuma, ma olen tugev!

AGA minu KEHA proovib mulle selgeks teha midagi muud praegu!

Ma tunnengi ebakindlust, tahaks oma häält kuuldavaks teha, tahaks mitte võtta isiklikult kõike ümbritsevat.

Minu kehas on need kõik tunded settinud järelikult pikalt ja ma olen neid eitanud.

Nüüd siis ei jää kehal muud valikut kui muuta need reaalseteks haigusteks!

MUL on VALIK, alati on VALIK teha/tunda nüüd teistmoodi. 

Ma ei kaota usku iseendasse!

Kui mina ise juba ei usu iseendasse, kuidas siis teised saavad seda teha….

 

 

Müra toodab müra ja vaikus ravib!

Mul mõtteid nii palju, mida kõike tahaks siia blogisse kirjutada.

Ohh võiks ju rääkida Marissa laagris käigus või Ayurveeda arsti külastusest.

Ohh teeks kokkuvõtte, kuidas mul kaalulangus ja mõttemustrite murdmine läheb seoses söögiga.

Ohh loen siin Kim Kiyosaki raamatut ja võiks kirjutada rahast, investeerimisest.

Olen tegelikult kurb ja häiritud olukorrast meeskonnas, võiks ju seda kuidagi defineerida.

Müra on sees tohutult….

mõtted möllavad sees pidevalt…

Triin-ole hetkes! mängi lapsega ja reaalselt mängigi, mitte ära kuula müra enda peas.

See on ideaalne võimalus muuta, teha midagi teistmoodi kui olen harjunud!

Imelik ju oleks loota enda arengut kui keerulistes olukordades kordan samu käitumismustreid?

Vaata ennast kõrvalt ja muuda! Lihtne ju 🙂

.tunnista oma tundeid ja luba endal olla nendes tunnetes.

.aktsepteeri ennast selliselt nagu oled.

.väljenda enda tundeid.

.ära kapseldu.

.ära hakka sööma.

.ära usu seda negatiivset müra, mida su sisemus lõpmatul kujul toodab.

.ära luba defineerida ennast läbi töö.

.ära laienda negatiivsust teistesse eluaspektidesse.

.sa oled väärtuslik.

.sa oled hea ema.

.sa soovid parimat.

.see on sinu võimalus kasvada!

VALI VAIKUS!

Müra peas toitub iseenda mürast ja toodab müra, mis inimesele omaselt iga keermega muutub negatiivsemaks.

STOP! Keerame müra kinni, paneme mute peale!

On võimalik, kasvõi 5 sekundiks.

VAIKUS laotab valge vaiba selle mõttetu müra peale ja muudab kõik nähtamatuks.

Esile tuleb ainult oluline ja vaikus. Igal inimesel on võimalik luua vaikust!

 

 

 

 

 

Kuidas täituvad su soovid?

Eelmine postitus tõi nii palju armast toetust minuni. Olen südamest tänulik, et minu postitus kõnetas ja tekitas laineid lugejates.

Täna hoopis teistmoodi nagu minule kui paramatule optimistile ikkagi tavaks on.

Pole ikka minu olemuses jääda kinni probleemidesse, vaid mind ikka paeluvad lahendused. Olen nüüdseks väga elevil ja tean, kuidas see on seotud minu soovidega.

Minu nipp, kuidas ellu meelitada seda, millest soovid ja unistad on järgmine:

  1. võta märkmik või paber;
  2. kirjuta sinna oma soov/unistus ja tõmba see kirjeldus nii reaalselt osadeks lahti kui võimalik;
  3. siis proovi maksimaalselt 6 kuud tegutseda selle suunas ja kindlasti kohe sa ei saavuta seda soovi (sest soov on suur ja pikaajaline);
  4. siis pargi see unistus ära oma alateadvusse ja unusta ta ära oma igapäevatoimetuste juures;
  5. varem või hiljem kui leiad selle soovi märkmikust/paberilt märkad imelist asja-see ongi täitunud!

Kirjeldan konkreetse näitega:

7 -aastat tagasi tundsin, et sooviksin rohkem raha oma ellu. Mõtlesin välja summa, mis oli minu jaoks utoopiline saavutus 5- aasta peale. Jagasin selle kogu summa 5-ga, siis 12nega ja saingi summa, mis peaks laekuma igakuiselt minu ellu.

Paar kuud mõtlesin välja lahendusi ja tegin väikseid muudatusi selleks, et oleks võimalik enamvähem sinna suurujärku liikuda igakuiselt.

Siis…lõin käega. Mõtlesin, et raha pole ju tähtis, vaid kirglikkus oma töises elus on kõige motiveerivam asi.

2- aastat tagasi kui leidsin selle arvutuskäigu ja soovi oma märkmikust, tegingi avastuse. Olemas juu!

Vägev!

Praegune tööalane asjade raputamine, mis algas juba 2017 aasta alguses vähehaaval on samuti soov, millest on lugematuid kordi kirjutanud oma märkmikku. Seda juba kindlasti 3-aastat.

See soov on lihtne-areneda, astuda tase kõrgemale ja muuta oma mugavustsooni!

Olen ausalt ka ja südamest tänulik, et see toimubki. Mõnes mõttes keerulisel eluetapil ja teises mõttes kõige paremal ajal üldse.

Lubasin endale küll, et ei tee selliseid hulle ideid reaalsuseks (nagu 11 KOVi noortekeskustega tegelemine ja moko teenuse loomine 2012-2013) nagu tegin Trevori kõrval.

AGA…..tean, et mul on tohutult palju energiat ja tahet just sel perioodil kui mu lapsed on beebid 🙂

AGA…nüüd on mul uskumatu mees kodus olemas ja toetab mind 110%.

SEEGA parim aeg ever 😛

Universiumi ninanips!

Eilne päev lõppes minu jaoks ikka korraliku ninanipsuga. 🙂

Sain reaalselt proovile panna KÕIK kaunilt kõlavad fraasid enda eelmises postituses.

Juhina/ettevõtjana pole sul maailma vahel filtrit. 

KAS TÕESTI?

Jah tõesti! Kõik inimesed lähtuvad ikkagi endast ja oma elust ja lähtepunktist. Seega tekib kohe kindlasti konflikt sinu ja teiste vahel ja kolmandate ja neljandate vahel.

Seega pole sinu ja maailma vahel ka inimesena filtrit. Rääkimata juhirollist.

Kuidas siis üldse on võimalik viia läbi muutusi? Peal jääb ainult jõulisem või on mängus mingid muud faktorid?

Mina tundsin ebaõiglust ja kätest seotuse tunnet. Teised tundsid ebaõiglust ja samas kui minna näiliselt ebaõigluse tekitaja juurde, siis tema tunneb ka ebaõiglust ning kätest seotuse tunnet.

Millest tulenevad üldse valikud meie elus?

Teine kaunis fraas: Nüüd julgen usaldada elu, sest tean, et nii saavutadki kõige efektiivsemalt parimad tulemused!

KAS TÕESTI?

Protsessis olles tundub ikkagi palju ebaõiglust ja pole kindel, et kui usaldad elu, siis äkki viskad ennast vabatahtlikult merre uppuma ilma päästerõngata?

Protsess praegu minu sees on valulik ja kurb. Loodame, et tulevad ka parimad tulemuse. See on lootus, mis hoiab mind veel sellel teel!

Kolmas kaunis fraas eilsest: Polegi olemas eksimusi/vigu, vaid lihtsalt sellel hetkel võimalikult parimad otsused, mis hiljem andsid tulemuse, mida sa ei oodanud!

OIII jaaa 😀

Tegin enda arvates ainuõige otsuse ja tulemus oligi täiesti ootamatu ning kahetsen otsust täiega. Kuigi tollel hetkel kindlasti olid hinges kahtlused, kuid see oli kahest variandist minu silmis parim. Võibolla oleks pidanud valima enda silmis halvima ja olekski olnud hoopis kõige parem kõigile? Pigem kiire lõpp kui …..!

Ühesõnaga sain tulemuse, mida lootsin ja rõõmu, mis tahtsin alguses. Kuid nüüdseks on see kõik haihtunud. Ainult jäänud võitlus, mida tunnen, et ei jaksa väga pidada.

AGA siiski….hakkan pidama, kuna pean ja kuna see on juhi ülesanne!

Eriti “positiivne” postitus ettevõtja helgetest päevadest 🙂

No tegelikult ma pole üksi, kuna mul on meeskond. AGA leian, et on oluline väljendada oma tundeid just sellisena nagu need on.