Milline on normaalne laps?

No niii…proovime….laste teemat…jaa….veidi uhhuulikku maailmavaadet minu poolt…..huvitav, kas tekitab diskussiooni 🙂

Kui laps sünnib lõigatakse läbi see silmale nähtav nabanöör, enamasti isa poolt. Samas see õrn, kuldne niidike ema ja lapse vahel jääb igavesti alles, vähemalt selles elus.

Selle niidikese kaudu on sul võimalus oma last alati mõjutada ja temal sind mõjutada.

Olen siin paar päeva mõelnud, et kas ikka olen piisavalt hea ema, kas olen eelkõige hetkel Trevori kasvatamisega kõik õigesti teinud, kas ja mida saaks veel teha?

Lapsevanema rolli vastutust tajud just sellisena nagu näed enda psüühilisi nõrkuseid ning nende seoseid enda lapsepõlvega.

Mingi suvaline lause ja imelikul hetkel lapsepõlves võib jääda kummitama sind terve sinu elu. Need väikesed, tihti kontekstivälised laused vormivad sind oluliselt.

Mis on need laused/teemad, millega Trevor peab tegema tööd täiskasvanuna?

Kas ma olen ta juba nässu keeranud?

Tahad ju lapsele pakkuda maksimaalselt võimalusi? Äkki hellitad ta ära nii või koormad üle erinevate tegevustega?

Pakuks siis võimalikult vähe tegevust, siis õpib iseseisvust äkki? Äkki siis hoopis tunneb, et temast ei hoolita?

Ta ei oska veel hüpata ühel jalal ja lasteaia pidudel väga laulmisega esinemisi talle ei anta ja ta toriseb.

Äkki peaks siis kodus rohkem sellele tähelepanu pöörama?

Samas painduvus on super, käeline tegevus ta lemmik ja ta ongi selline tundlik laps.

Miks ta ütleb tihti, et ta vihkab seda ja vihkab toda? Äkki meie kodus oleme samasugused torisejad ja eluvihkajad?

Samas tunnen uhkust tema oskuse üle väljendada oma emotsioone ja väga tihti kasutada sõna armastamine. Tema siiraid tundeid oma sõprade vastu ja džentelmenlikku olemust lillede kinkimisega. Tema uskumatut sõnakuulelikkust ja elutarkust.

Ma näen kõrvalt kui rasket tööd teeb ta enda kõnega ja kuidas ta proovib jääda enesekindlaks oma erinevusest hoolimata.

Äkki kui olla nõudlikum temaga ja pingutada veelgi rohkem, oleksid tulemused veelgi paremad?

Äkki peaks kodus rohkem temaga mängima ja tegema kõneharjutusi, laulma, õpetama ühel jalal hüppamist, õpetama kontrollima oma emotsioone jne?

Kuhu need kõik tegevused mahuks tema päevakavva? Laps peab saama ka puhata ja vegeteerida.

Äkki kõik ongi nii nagu peab? 

Äkki kõik see muudabki tema just täiuslikuks inimeseks?

Äkki just seda kõike vajabki ta, et kasvada selliseks täiskasvanud Trevoriks nagu tal on ettenähtud kasvada?

Äkki kõik need oskused/omadused vormuvad tulevikus tema tugevusteks ja “kiiksudeks”, mis muudabki ta nii eriliseks siin maailmas?

Iga laps valib oma ema, isa ja ajahetke ja pere ja riigi, kuhu ta sünnib!

See on Trevori hinge soov tulla siia meie ellu just sellise isiksusena nagu ta on. Ainult meie juures saabki ta täita oma ülesannet! Meie olemegi ainuõiged tema jaoks. Tema õpetab meid ja kasvatab mind emana.

Äkki ikkagi olen hea ema?

Ma ei peagi küsima, mida mina saan õpetada oma lastele.

Ma pean küsima endalt hoopis, mida minu lapsed õpetavad minule!

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s