Kas ma polegi midagi tunnustamist väärt teinud?

Eile oli selline mõnus tänupäev.

Hommik algas ühe töövestlusega ja nii vägev, kuidas said kõik õiged kastid linnukesed selle inimese puhul. Neiu oli väga elevil, et ta võetaksegi tööle! Tekitas elevuseka minu hinge!

Otsus, et üks teine tiimi liige saab ikkagi teha valiku oma südame järgi ja loksus paika üks meeskond (Spark Makerlabi noortekeskuse oma). Tekitas sooja tunde sees!

Käisin veel kohtumas oma raamatupidamise kliendiga, kes iga kord ütleb kui oluline olen mina oma oskuste ja teadmistega talle. Tekitas tunde, et olen oluline ja vajalik!

Helistasin ühele noorele projektijuhile ja pakkusin võimalust osaleda 200 eurosel projektikonkursil oma heategevus projektiga “Imelised jõulud!”. Neiu oli väga liigutatud. Tekitas tunde, et tegin midagi head!

Suhtlesin noortega ja andsin tagasisidet nende šabloonile ja aitan neil soodsamalt saada värvid seinamaalingu tegemiseks Hiinalinna. Tekitas tunde, et saan olla kasulik ja olen loonud võimaluse noortele teha midagi väga erilist!

Suhtlesin enda jaoks erilise inimesega, kelle eksprompt telefoni teel tehtud coachi sessioon muutis oluliselt minu elu. Selle telefonikõne tulemusena võtsin lõpuks vastu kindla otsuse, mida lähiajal teiega ka jagan. Tema kaunid sõnad minule ja minu tänusõnad talle. Tekitas tunde, et olen uhke enda üle!

Tegin ära ühe tagasiside, mida olin kuu aega edasi lükanud oma holistilisele terapeudile ja sain palju asju kriipsutada maha oma to do listist. Tekitas tunde, et suudan palju!

Oli selline positiivseid emotsioone täis päev ja tegelikult sain ju palju tunnustust ja peaksin ennast ka tunnustama!

Öeldakse, et tunnusta ennast ise ja ole tänulik, sest ainult siis ei saa välised tegurid/inimesed/emotsioonid võtta ära sinu sisemist rahu ja tasakaalu.

Kõik sõltub sinust, mitte teistest!

Siiski iga aasta lõpus tunnen väikest kadedust kasvamas ja tahet pingutada rohkem välise tunnustuse pärast. Nimelt iga aasta lõpus jagatakse minu arvates praktiliselt igas eluvaldkonnas tunnustusi tubli töö eest, nomineeritakse ja selgitatakse välja laureaadid ja aasta parimad jne.

See tekitab alati minus tunde, et tahaks kaaa. Aga mida ma tahan reaalselt?

Tahaks, et oleksin märgatud, tunnustatud, edukaks nimetatud!

Aga kas tõesti on õige teha asju ainult selleks, et olla väliselt märgatud?

Äkki peaks ikka tegema asju oma hingest ja südamest ning siis tuleb ka väline tunnustus?

Samas kui väline tunnustus ei saabu, kas siis see tähendab, et ma polegi andnud endast kõike ja kas ma siis polegi teinud midagi tunnustamist väärt?

Ei tähenda ju-ütleb mõistus ja kinnitab, et Triin sa ju tead ka tunnustamiste köögipoolt ja infot, mida hindamiskomisjon hindab on väga vähe!

Kuid ikkagi on iga aasta lõpus mõrumaik mul suus. Kas tõesti see aasta ma polegi teinud miskit tunnustamist väärt?

Siis ongi hea meenutada selliseid päevi nagu oli eile. Ma sain tunnustust inimeste käest, kes reaalselt teavad, mida ma teen. See tunnustus on kindlasti üks siiramaid.

See on see väline tunnustus, mida peaks märkama oma elus igapäevaselt!

Ma usun, et igaühe elus on IGA päev inimesi, kes sind siiralt tunnustavad ja väärtustavad. Oluline on ainult märgata seda, mitte otsides midagi muud sellest mööda vaadata!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s