Vaba päev-luksus või laiskus?

See postitus peaks olema minu arvates tuttav teema kõigile vabakutselistele ja/või ettevõtjatele.

Väga paljud inimesed unistavad vabast graafikust ja vähema töö tegemisest. Tihti on ka sihiks võetud sellise elu saavutamine.

Tundub imeline luksus vaadata hommikul, milleks tuju on ja vastavalt sellele tegutseda. Kui on tunne, siis võiks veeta päeva spaas või hoopis osta viimase minuti reis kuskile soojale maale või lihtsalt lesida teleka ees või minna ilusalongi.

Võimalusi on miljoneid ja võimalus on neid kõiki asju teha reaalselt!

Samas kui on tunne hommikul, et ohh energiat palju ja nüüd teen tööd hulluks. Ai kui palju ideid mul on oma ettevõtte kõrgemale tasemele viimisest. Võimas, ei huvita, mis kell on, vaid lihtsalt tuju on töötada.

Milline on aga reaalne elu ettevõtjatel? (vähemalt minul on ja julgen ennast väikestviisi ettevõtjaks nimetada)

Õhtul lähed magama selle lõputu to do listiga oma peas. Hommikul mõtled, et ei viitsiiiii ja teeks ühe mõnusa päeva.

Reaalselt lülitad välja kõik tööalased mõtted ja naudid oma tegevusi päevas, kuid õhtuks jõuab kohale reaalsus.

Päeval ikka tiksub erinevatest kanalitest häirekellasid ja to do listi tegemisi juurde. Õhtuks on tunne, et kõik kasvabki ülepea ja süümekad kasvavad.

Olen ju päev otsa laiselnud ehk elanud ettevõtja unistuse elu!

Siis tulebki istuda arvuti taha ja tööle hakata ning tekitada kogunenud tegemistes mingi kerge korra moodi asi.

Õhtul lähed magama lubadusega-homme töötan hulluks, siis ei pea tundma ebamugavust tegemata asjade pärast.

See, mis toob järgmine hommik selgub juba hommikul 😛

Hetkel on minu ainuke vabandus MINU ENDA jaoks, et kuule Triin sul on aastane laps kodus ja sinul on lubatud olla kodus LIHTSALT ning ei peagi iga lapse une ajal tööd jaksama teha.

Taaskord see postitus pole mõeldud, et inimesed nüüd minult miskit ei julgeks küsida ja meelde tuletada mulle asju.

See postitus on mõeldud neile, kes vahepeal tunnevad sama. Tunnevad, et ühiskonnas pjedestaalile tõstetud ettevõtja põli polegi luksus, vaid pidev töö endaga ja nõuab tohutut enesedistsiplineerimist!

AGA näete pean lubadust-olen iseendas ja tegin postituse (mida hing soovis) enne tööd ära. Nüüd on töiste toimetuste käes kord 🙂

 

Advertisements

Lihtsuses on ruumi rõõmule.

Mis on mediteeriv, rahustav ja sisustab päevad-õhtud?

26133591_1748550588512974_126366517_n

See kui otsustad lapse legod sorteerida komplektide kaupa kokku….loogiline ju 🙂

Tegelikult on mind häirinud Trevori muutumine vinguviiuliks. No, kes tunneb minu 5-aastast, siis ta teab, et Trevor pole kaugeltki nagu 5-aastane.

Ta on esteet, soovib täiuslikkust, on väga nõudlik enda suhtes, emotsionaalne, tundlik, füüsilise läheduse soovija, sõnakuulelik, ei oska rumalusi teha (välja arvatud puuksu-kaka naljad), väga hoolitsev, muretseja, maailmavalu suhtes tundlik (kõik loodusega tehtav ebaõiglus ajab ta endast välja).

AGA ka tõsine vinguviiul…mingist hetkest…kunagi oli rõõmupall, päikseke…nüüd ei viitsi, ei taha, vabandusi leidub kõige jaoks.

Tahaks oma rõõmupalli rohkem naermas ja elamas näha, tahaks, et ta ütleks elule JAH!, mitte täpsemalt….ja tuleb vabandus.

Tean, et lahenduseks on rohkem tähelepanu temale, kuid samas iseseisvuse kasvatamine.

Olen nüüd siis töötamas läbi raamatut “Lihtsus lastekasvatuses” (https://www.apollo.ee/lihtsus-lastekasvatuses.html).

Mulle nii meeldib, et nõustaja soovitused pole ranged to do listi  punktid, vaid ta ise ütleb menüü, kust sinul kui oma lapse spetsialistil võimalik valida sobivad “söögid” oma perele.

Ma siis võtsin ette legode korrastamise kui keskkonna korrastamise ühe osana. 31.12 kui Trevor oma vanaema juurest tagasi tuleb on teda ootamas üllatus-tema toas on rohkem õhku ja ruumi rõõmule ning loovusele.

Milleks jõulud?

kaunistused. ehted. kuusepuud. kingitused. naeratused. kallistused. head soovid. lumi. kommid. praekapsas. verivorst. jõulufilmid. multikad. peod. pildistamised. diivanil lesimised. luuletused. jõuluvana. päkapikud. maagia. heateod. piparkoogid. traditsioonid. külast külla sõitmine.

Need kõik nähtused seostuvad minu jaoks jõuludega.

Samas on mitu aastat juba hinges segadus-milleks? ja kelle jaoks? miks on vaja üldse jõule?

Ärge saage aru kohe, et olen jõulude vihkaja. Loomulikult meeldib mulle kingitusi saada ja jagada ning süüa ennast ogaraks ja soovida kõigile kõike head.

AGA miks on meile vaja reaalselt jõule kui selliseid?

Mõtlesin pikalt, et kui see aasta veeta jõulud kuidagi teistmoodi, et mismoodi see siis oleks?

Filmist “Pahad emmed 2” inspireerituna mõtlesime kodus, et noniii-nüüd teeme kõike teistmoodi. Teeme sellised jõulud nagu meile meeldivad!

Märksõnadeks said rahulik, chill  ja kodune jõuluõhtu. Ei mingit ringisõitmist ühe pere juurest teise juurde ja kiirustamist. Jõululaupäeval kirikusse ei trügi, vaid lähme 25nda hommikul. Tahtsime sellist pidžaamapükstes, söögiuimas ja harmoonias ühtset tiksumist perega diivanil.

Milline oli aga reaalsus?

24nda õhtu tunne oli ikkagi kuidagi pahur ja rahulolematu. Tegelikult rahulolematuse põhjustas hoopis meist väline faktor-mure laste pärast. Nimelt otsustasid meie lapsed, et nüüd võib aja maha võtta ja haigeks jääda. Trevori puhul on see iga-aastane reaktsioon lasteaia jõulupeo esinemise peale, kuid tavaliselt saab täpselt jõuluks terveks.

Samas leidsin ennast huvitava konflikti vahel-haiged lapsed peaks ju sundima kodus veetma jõuluõhtut, kuid siiski….

kuidagi kurvaks tegi Trevorit mõte, et tema jaoks oodatud jõulupidu koos jõuluvanaga jääb ära.

Seega otsustasime lühikese viibimise jõulupeol teha ja saimegi muidu kodus olla. AGA tunne polnud ikkagi see, mida soovisime hinges. Polnud aega enda jaoks, vaid hinges oli ainult ruumi mure jaoks.

Seega jäi ikkagi hinge kripeldama rahulolematus ja küsimus milleks kõike seda tralli on vaja?

Täna, 25ndal tundsin seda õiget tunnet, et miks?

Meile on vaja seda maagilist jõuluaega keset kõige pimedamat aega, selleks, et….

… tuletada meelde, mis on elus reaalselt tähtis.

… peatuda ja vaadata enda ümber ning enda sisse.

… otsida ilu ja maagiat kõikjalt.

… uskuda lapselikku maagiasse ja headusejõusse.

Minu arvates on jõulud leiutatud selleks, et sellel kõige pimedal ajal leiaksime valguse enda hinges ja näeksime seda valgust peegeldamas ka teistes inimestes.

Kas sina leidsid enda valguse ülesse, mis sind kuni kevadeni valgustaks ja soojendaks siin pimedal ajal?

Ma nii väga loodan, et leidsite ja lubasite teiste jagatud valguse ka enda sisse.

 

Kingitus Amy Cuddy`lt

Mul siin pikalt olnud mõttes ühe raamatu kinkimine. Täna on äkki see õige päev.

Mulle väga meeldib anda oma raamatuid edasi kui olen need ise ära lugenud.

Mõtlesin, et annaks heameelega ühe raamatu nüüd uuele ringile.

Natuke aga enne sellest raamatust.

Jutt käib väga erilisest raamatust- Amy Cuddy “Kohalolu” (https://www.ted.com/talks/amy_cuddy_your_body_language_shapes_who_you_are?language=et)

Mulle väga meeldis selle raamatu kirjutamisstiil.  Nimelt autor on tegelikult teadlane ja läbi erinevate uurimistööde seletab sellist imetabast olekut nagu oma elus kohal olu.

Peale selle raamatu lugemist olen teadlikum oma keha suhtes ehk äkki saan ise ühe liigutusega muuta oma emotsioone?

Ausalt see on teaduslikult tõestatud, et kui sul on depressioon, siis võidki ainult ÜHE liigutusega muuta oma emotsioone nii palju, et toimub paranemine depressioonist.

Olen proovinud ise ka järgi. Toimivadki sellised asjad nagu “power poses”.

Raamatust saadki teada, mis on supernaise poos ja kuidas tänu sellele julgelt avalikult esineda.

Lisaks mõistsin, kuidas lapse enesekindlus ja telefonis istumine on seotud. Muideks see ei ole seotud üldse selle info sisuga, mis sealt telefonist tuleb. See on seotud ainult lapse kehaga.

Loomulikult meeldis ka mulle see endale valetamise osa 😛 Olen alati öelnud, et ma olen jube hea müügimees. Suudan endale maha müüa ükskõik, mis töö!

Lisaks mõistsin ka, et see tobe endas kahtlemine on normaalne ja kuidas see endas kahtlemine võibki olla AINUKE takistus edu saavutamisel. Kõik on kahe kõrva vahel kinni.

Tundub, et inimloomuses on kõiges heas kahtlemine.

Näiteks tunned, et elu on nii hea praegu ja kõik on super.

AGA siis tekib kahtlus hinge, et raudselt tuleb kuskilt mingi hull hoop kõhtu.

ja TEISEKS ma pole seda kõike head ära teeninud, ma pole seda väärt. Teised on palju tublimad ja paremad inimesed kui mina, mina pole ju nii hea ja tubli, et seda kõike saaksin nautida.

Loomulikult elu lihtsalt hoiab mind ja loobib kingitusi, ma pole ju piisavalt tööd teinud ja selle nimel pingutanud. Teised näevad palju rohkem vaeva selle nimel ja minul asjad lihtsalt juhtuvad, pole seda väärt ju.

ONJU?

Siin kirjutades tundub see kõik väga absurdne mõttekäik, kuid sinu peas tundub väga-väga loogiline see tekst 🙂

Amy Cuddy pakubki lahendusi, kuidas saaksid lahti sellisest tundest.

Nii hea oli seda endalegi praegu meelde tuletada, sest selline absurdne mõttekäik on viimased kuu aega minu sisemuses võimutsenud korralikult.

Ühesõnaga, kui sul tekkis huvi raamatu vastu ja sooviksid seda lugeda, siis anna mulle märku!

Tegelikult ka annaks sulle heameelega selle raamatu. See on vägev raamat ja mida rohkemate inimeste hingesid ta mõjutab, seda parem.

Kirjutada võid kasvõi fbs messengeri.

Ära eelda, et raudselt keegi jõudis sinust ette ja ei hakka küsimagi. See kinnitab taas sinu mõttekäigu absurdsust onju? Usu endasse ja usu, et see raamat tahab just sinuni jõuda! Proovima peab ju.

Miks ma pole blogis kirjutanud?

Süümekad on, et kuidas ma panustan enda vabasse aega kui pean midagi muud tegema teiste jaoks.

igal hommikul ärkad ülesse ja õhtul lähed magama üks soov hinges…kirjutaks…

…tahaks öelda palju,

…tahaks rääkida, mida tegin,

…tahaks öelda, mida mõtlen.

Samas hommikul, päeval, õhtul kulgeb minu suhtlus praegu ainult stiilis….

…jah, teen selle selleks ajaks ära,

….loodan, et jõuan seda täna ära teha,

…annan endast parima, et jõuda õigeks ajaks,

…jah, saan küll rääkida, on küll hetkel aega….ikka saan selle ära teha…saadan sulle kohe selle…jah, tulen kohe järgi…jne.

Nii palju erinevaid lubadusi päevast päeva teistele inimestele…

mis on aga lubadus minule endale?

jah, kirjutan siis kui on aega.

miks on vajalik anda neid lubadusi? On leiutatud ka selline sõna nagu EI 🙂

miks on minu jaoks nii oluline täita kõiki neid lubadusi? Kes on aga see inimene, kellega koos veedan enamus enda elu-mina 🙂

Selle kirjutise eesmärk pole vinguda kui palju on tegemist või raske on mu eluke, pigem vastupidi!

EESMÄRK on tuletada endale meelde, kes on minu elus ikkagi kõige tähtsam!

MINA…siis tulevad minu väga tublid, toetavad tagalamehed….siis edasi sõbrad…ja siis teised.

Olen tagasi…enda jaoks ja jagan siiagi oma mõtteid taas aktiivsemalt.

Nii põnevil aastalõpu suhtes, niiii elevil.

Täiesti uus eluolu peale 15 aastat. Lisaks teen see aasta endale 3 erinevat horoskoopi ise ja jagan siiagi. Siis vaatabki, millised need tulevad ja aasta pärast veelgi põnevam vaadata, milline horoskoop paneb kõige rohkem täppi.

Hoidke ennast ja pidage meeles, millised on Teie lubadused Teile endale!

 

Elu “On The Line”´s

Vaikselt jõuab facebooki jõulumeeleolu ja seal on palju erilisi ning kauneid sõnu inimeste poolt. Sellest tulenevalt tekkis meil mehega diskussioon-kuidas sai üldse oma tundeid ja emotsioone enne facebooki ajastut väljendatud? Kas kõik need kaunid sõnad ja tsitaadid on tegelik reaalsus või wanna be effekti tulemus?

Kui saad inimesega tuttavaks, siis koheselt muutub ta sinu sõbraks facebookis.

Varem oleks vahetanud telefoninumbreid ja helistanud ja kohtunud või vahetanud meile.

Kui armud, siis facebooki suhtestaatus määratleb selle armusuhte arengu.

Mina mäletan nii hästi vestlust enne facebooki leiutamist (jah, olen vanem kui facebook), et mis siis täpsemalt saab meie suhte alguse kuupäevaks ja mis on see eriline hetk, kuna võime ennast pidada üksteise poiss-sõbraks ja tüdruksõbraks.

Kui jääd rasedaks või sünnitad lapse või abiellud või juhtub midagi erilist sinu elus, siis facebooki sein tundub olevat esimene koht, kuhu seda avalikkusega jagada.

Kui keegi sureb või sind vallandatakse või poliitikud tekitavad trotsi või on lihtsalt masendus on taas facebook omal kohal.

Kuidas aga reaalselt on muutnud facebook meid inimestena?

Palju on räägitud, et inimesed ei suhtle enam ja elataksegi kogu elu “On The Line”`is.

Meie diskussiooni süvendas veel ka õhtune film tv3-s Praktikandid, mis nii ilusti räägib noorte eludest praegu. Soovitan.

Kas tänu facebookile oleme julgemad oma emotsioone väljendama ja seal on sobivalt palju variante oma emotsioonide määratlemiseks?

Ma tean, et isegi meelsasti kasutan südame valikut piltide ja kommentaaride all ning minu jaokski on oluline kui mõni süda tuleb minu postituse või pildi alla.

Kas aga reaalses elus selle inimesega kohtudes julgeksin ka väljendada, et armastan seda sinu mõtet või armastan sinu peret?

Kahtlen…..kindlasti mõne inimese puhul teeksin, aga enamuste puhul? Ei usu…

Samas tean, et tahan facebooki postitada midagi ja on väga põnev sealt lõpmatust valikust valida juurde sobiv emotsioon. Kas reaalses elus üldse määratleks enda jaoks konkreetse olukorra emotsiooni?

Kui aga postitan oma seinale mingi vägeva tsitaadi või sügava tähendusega mõtte, kas see reaalselt kandubki minu reaalsesse ellu üle?

Või jääb üheks pildiks/mõtteks minu “On The Line” elus?

Kui mul on raskusi isegi oma külmkapi peal olevate tervislike elurituaalide hoidmisega oma igapäevaelus, siis võib mõelda kui keeruline on kuskil internetiavaruses lubatut meeles pidada.

Tegelikult on tänu facebookile kahepalgelisus ja valetamine vägagi lihtsaks tehtud, onju?

Ma ei mõtle siin teistele valetamist, vaid ka iseendale.

Ärge arvake, et see loetelu oleks kriitika teiste suhtes. See on ka reaalsus minu eluski.

Tunnen ise samuti vajadust postitada oma erilistest hetkedest pilte, määratleda oma emotsioone, väljendada armastust teiste suhtes ja üleüldse jagada kogu oma olemust blogi ning facebooki vahendusel maailmaga.

Miks see on tänapäeval uus normaalsus?

Kas see oma olemuselt on üldse negatiivne muutus?

Või tänu facebookile polegi eestlased enam kinnised ja emotsioonitud inimesed?

Vot sellised küsimused tekkisid minus jõulumeeleoluga facebookis, filmi Praktikandid vaatamisega ning mehega vesteldes.

 

 

Selekteerin tundeid, mitte inimesi enda ümber.

Mõni inimene lihtsalt oskab sind endast välja ajada, onju?

Ta ei pruugi miskit erilist teha või üldsegi mitte midagi teha, kuid ikkagi oled ärritunud. Ta lihtsalt kogu oma olemusega ärritab ja paneb sind seesmiselt lainetama.

Miks? Mõtlen ma alati, miks ma reageerin selliselt?

Minu puhul eriti väliselt reageeringut polegi, vaid hakkab kõva sisemine nahutamine pihta ja tugevate argumentidega sisemine kõne.

Kes minu sisevõitluses huvitav süüdi jääb? Ikka mina!

Näiteks on lause: “Maailmas on rohkemat kui see, mida silmaga näeme! Mina usun, et on olemas veel miskit.”

Kui ütleb seda mind ärritav inimene, siis tundub see lause/väide nii võlts ja kahepalgeline. Tunnen, et mina olen kuidagi kehvem ehk usun neid asju vähem kui tema ja olen läbikukkuja jne. ehk kõik sopp, mis on kuskil minu põhjakihtides ujub elegantselt nüüd välja päikese kätte!

Kui aga sama ütleks inimene, kes oma olemuselt selline armas minu jaoks. Mõtleksin, et ohh, nii tubli. Ma olen nii uhke tema üle ehk muutun emalõviks, kes vaatab oma kutsikat esimest korda kõndimas avaras looduses!

Kui aga sama ütleks inimene, keda mina imetlen ja austan. Mõtleksin super, et ta on ka avastanud sama maailma, mida mina. Ma tunnen, et olen ka õige asja avastanud ehk muutun ingliks, kes võib ja saabki lennata!

Miks on mõned inimesed sellise ärritava mõjuga? Viga ei saa ju olla teises inimeses. Ta on ju tavaline inimene, keda armastavad tema sõbrad ja kallimad.  Aga minu jaoks on ta oma olemuselt alati vägagi ärritav!

Teist inimest muuta ei saa ja ei peagi. Seega igakord mõtlengi, miks ta mind nii endast välja viib? Mis on temas minule sellise mõjuga?

Mis on tema roll minu elus?

Lihtne oleks lülitada välja sellise mõjuga inimesed oma elust. Öeldakse, et ümbritse ennast positiivsete ja sind innustavate inimestega ning teistega vähenda suhtlust. Nii saavutadki edu, selekteerides inimesi enda ümber.

AGA…äkki polegi asi inimestes, vaid minus!

Peaksin hoopis selekteerima enda sees neid tundeid ja lubama ainult vajalikel tunnetel enda sisse pesa punuda?

Ma ei väida tegelikult, et see ärrituse laine oleks halb tunne, vaid lihtsalt ebamugav ja tekitab minus palju küsimusi. Soovin selgust, miks mõnede inimeste olemus mind ärritab lihtsalt!

Kas nendel tunnetel on midagi olulist öelda mulle?

Ma proovin igatahes kuulata neid reageeringuid enne kui otsustan need enda seest välja visata!

vabadus vs ahastus

Täna käisin Sirli tasuta koolitusel. Ta on naine, kes aitab naistel ja jah, ainult naistel leida oma elukirge. Peamiselt tegutseb ta Londonis coachina ja töötab Eesti naistega facebooki kaudu. Igal naisel on võimalus liituda ise tema grupiga fb-s- https://www.facebook.com/groups/Elukirglikud/

Lubasin endale, et täna on õige koht ja aeg mõtlemiseks, mis uuel aastal minuga saab!

Tunnen vabadust ehk uuel aastal on ju mul niiii palju rohkem aega panustada ükskõik millesse, onju?

Aga millesse? Aga miks? Äkki valin valesti? Äkki ebaõnnestun? Äkki see uus valik pole minu jaoks õige? Äkki rahaliselt ikka ei majanda ära? Äkki pere kannatab?

Neid agasid ja äkkisid ja mikse on järsku tohutult! Põhiline on see, et õnneks pole seda aga, et tegin üldse vale otsuse 🙂

See on ju aeg, mida olen oodanud-vabadus!

Nüüd on hoopis vabadusest vormumas vaikselt ahastus!

Vaikselt hiilib ligi ka asja teine pool…aga milleks üldse on vaja midagi uut?

Miks ei võiks lihtsalt olla?

Miks on alati vaja ajada taga suuremat unistust, suuremat pilti?

Nagu see blogigi, mille kirjutamist ma tõsiselt naudin.

Samas tihti mõtlen, et mille suurema pildi/unistuse/saavutuse vahendiks see blogi peaks muutuma? Kuidas see oleks rahaliselt tulus? Kas see on õige minu jaoks? Kas seda blogi on vaja üldse kellegile? Kas ma oskan üldse kirjutada? jne-

Selle asemel, et LIHTSALT nautida enda loomingu jagamist?

Jõudsingi järeldusele tänase päeva jooksul-ma lihtsalt naudin elu!

Ma teengi LIHTSALT sellepärast asju, et ma tahan seda teha, mitte ei mõtle strateegiliselt!

See on nii imelik, et see on ju nii lihtne-lihtsalt olla ja nautida ja teha!

Samas praeguses ühiskonnas tundub see oma ressursi/potentsiaali raiskamine, rongist maha jäämine, kahetsusena, vabandusena.

Mis omakorda muudabki selle lihtsalt olemise nii kuramuse keeruliseks 🙂

Mina olen valmis vähemalt praegu seda proovima!

Lihtsalt kirjutan….

Lihtsalt teen raamatupidamist…

Lihtsalt vastan inimeste küsimustele…

Lihtsalt viin last lasteaeda…

Lihtsalt käin poes…

…..ja ei mõtle, miks on miski asi vajalik/oluline ja mis mind arendaks ja milline on suurem pilt ja mis on saavutused, mida soovin saavutada!

Proovin olla lihtne Triin 🙂

mis siis kui….

Ma jumaldan jõulufilme, õigemini kõiki tobedaid romantilisi komöödiaid.

Need filmid suudavad igal hetkel välja lülitada mind ümbritsevast maailmast ja villastes sokkides kuuma tassi teega teleka ette pisaraid valama panna. Olen romantik selles suhtes!

Tänane päevane jõulufilm oli pealkirjaga “Jõuludeks kingitud pere”, mis rääkis edukast uudistereporterist, kes mõtles “mis siis kui…oleks teinud teise otsuse/valiku.!” Ta saigi endale selle soovi-pere kahe vahva tütre ja armastava mehega.

Mina aga hakkasin mõtlema iseenda elust, et “mis siis kui…”

Kas minu elus on mõni selline hetk/otsus/valik, mis oleks oluliselt muutnud minu praegust elu?

Kui olekski reaalselt võimalik nagu filmis, et saaksin proovida täiesti teistsugust elu, milline see oleks?

No kõige drastilisem erinevus tunduks kui poleks keskkoolis leidnud armastust ja poleks sattunud noorsootöö valdkonda ega oma perefirmat juhtima.

Mängime mõttega….

..kui oleksin pühendunud karjäärile ettevõtluses;

..kui reisiksin mööda maailma ringi vaba ja vallalisena;

..kui oleksin hetkel 34-aastane ja otsiks veel oma eluarmastust ning lapsi ka poleks.

Kas selline elu tooks rohkem rahulolu?

Kahjuks pole reaalses maailmas selline lühiajaline kohtade vahetus võimalik. Väga tahaks proovida lihtsalt, uudishimust ju!

Samas kaks esimest tingimust on minu jaoks väga ahvatlevad. Viimane tundub natuke kurb lahendus minu jaoks.

Äkki siiski on kõik see võimalik minu jaoks veel?

Äkki kõik valikud meie eludes on õiged ja need otsused tuleb teha õiges järjekorras?

Saab ju teha karjääri kenasti näiteks 7-aasta pärast kui lapsed mõnusalt iseseisvad?

Saab ju reisida, siis kui on selleks mõnusalt raha kogutud ja teised vajadused (oma kodu) rahuldatud?

Äkki minu jaoks ongi seatud nii, et pean õppima armastama teisi ja iseennast läbi oma pere ning siis alles saan olla vaba, kuna süda on nüüd täis armastust?

 

Valge mask katab kõik sinu armid ja lubab sul kosuda.

Minu mõtisklus aastast 2011 ja tundus paslik vaadates täna hommikul välja:

Puud on terve talve tegelikult alasti, näidates kogu maailmale oma tugevat tüve, kuid raagus oksi. Oksi, mis on kurvad ja täis arme!

Talv paneb nad proovile tuule, vihma ja lume poolt.

Kas puud teavad, et tegelikult nende vaenlasel lumel on harukordne oskus katta nende armistunud keha imeilusa vaibaga?

Kas puud teavad, et nende vaenlasel tuulel on harukordne oskus puhastada neid nende hirmudest, mida koormana endas kannavad?

Keset seda tuult ja valget jama, mis neid ümbritseb peaks säilima puudes teadmine, et see sama valge jama muutub maailma ees nende ilusaks kaitsekihiks.

Tänu sellele valgele lumevaibale suudavad puud tunda end turvaliselt ja lausa uhkustada selle imeilusa vaibaga maailma ees, varjates ära kõik enda vead.

Pärast talve tuleb aga kevad. Nende poolt loodud valge ja lumene mask sulab aeglaselt ja taas tulevad kõik vead maailma ette. Aga nüüd pole see puu enam sama puu, kes ta oli sügisel-tugev tüvi, kuid raagus oksad ja täis hirme, mis vajasid maha raputamist.

Kevadel on puud veelgi tugevamad, sest tuul on neid vabastanud kõigest üleliigsest ja paksu lumevaiba all on nad end kosunud.

Tema vaenlastest, tuulest ja lumest on nüüdseks saanud võimalused kasvada ja kosuda sisemiselt. Kui lumine vaip on kadunud, siis suudab puu puhkeda õitsele. Ta suudab nüüd luua endas nii tugeva sisemise sära, mis ehib teda terve kevade ja suve.

Enam pole vaja seda valget maski, et tunda ennast tugeva ja väärtuslikuna.

Neil on vaja ainult sisemist usku ja nad suudavad särada!

Nende sära on nii võimas, et meelitab ligi teisigi-linde, inimesi, päikest, loomi. Puu muutub nende jaoks oluliseks toeks, mis aitab neil olla tugevam ja väärtuslikum

…. seni, kuni nad ise ei suuda seda uskuda!